Kaart - Spiekeroog

Spiekeroog on üks Ida-Friisi saartest Saksamaa Põhjamere rannikul. See asub Langeoogi (läänes) ja Wangerooge (idas) vahel. Saarel on luiteid, kõrgus kuni 24 meetrit. Saar moodustab omaette valla ja kuulub Wittmundi kreisi Alam-Saksi liidumaal. Ainus küla saarel on samuti Spiekeroog. Saar on osa UNESCO maailmapärandi nimistu paigast Waddenzeest ja Wittbülteni rahvuspargist.

Õhuvaade Spiekeroogile läänest

Valla pindala on 18,25 km². 31. detsembril 2017 elas seal 805 inimest. Lühim kaugus mandrini on 5,7 km. Saar on (peale päästeautode) autovaba. Igapäevane parvlaevaühendus Neuharlingersieli sadamast ühendab saare mandriga. Saart eraldab Wangeroogest Harle väin.

Spiekeroogi nime päritolu üle vaieldakse. Tänapäeval kipub enamik inimesi uskuma, et see tähendab "ladustamissaart".

Spiekeroogi on esmamainitud 1398. aastal kui Spiekeroch. Sel ajal oli see piraatide peidukoht. Saareelanikud toetasid neid, kuid nad röövisid ka neid.

1625. aastal elas saarel 13 perekonda, kes elatusid põllumajandusest, kalapüügist ja teokodade lubjakivi (muschelkalk) tootmisest. Hilisematel aastatel muutusid vaalapüük ja laevandus saarele üha olulisemaks. Napoleoni okupatsiooni ajal peatus laevandus Inglismaa-vastase blokaadi tõttu, mis tõi kaasa suure vaesuse. Salakaubavedu toonase Inglise Helgolandiga oli tol ajal ainus sissetulekuallikas. 1812. aastal ründas Inglismaa Prantsuse asulaid saarel, kuid löödi tagasi.

19. sajandi alguses muutus Saksa Põhjamere saartel populaarseks Inglismaalt pärit rannikukuurortide idee. Esimene rannikukuurort asutati 1797. aastal Norderney saarel. 1820. aastast kasutasid külalised Spiekeroogi puhkuseks. Iganädalane parvlaevaühendus Neuharlingersielist loodi 1792. aastal ja 1842. aastast on see igapäevane. Turistide ja külaliste mugavuse parandamiseks ehitati 1885. aastal küla ja lääneranna vahele 1,7 km pikkune hoburaudtee. Seda pikendati 1892. aastal uue sadamani saare edelaosas. See hoburaudtee asendati 31. mail 1949 diiselrongidega, mis tegi sellest viimase hoburaudtee Saksamaal.